Järgnev on juubeliväljaande tekstivaste. Väljaande sisu on tervikuna sellel leheküljel tekstina. Originaaldokument: juubeliväljaanne PDF-failina (27 lehekülge). Koostaja Ene Michelis. Küljendus Eleron Reklaam, Agnes Trump. Trükk AS Pajo. ISBN 978-9949-30-694-7.
Hea lugeja
Raamatu kodu on raamatukogus. Seal on ta õnnelik, seal on ta kodus, riiulis mõnusalt teistega koos, ootab, kas homne päev reisi ehk toob! /Aidi Vallik/
HEA LUGEJA! Olenemata põhjusest või viisist, miks ja kuidas see väike raamatuke Sinuni jõudis, tahan kohe esimeste ridadega teada anda järgmist. Igal ajal ja asjal on oma lugu. Nii on ka raamatute lugemise ja laenutamisega Sindi ajaloos. Kuidas ja millest siin Eestimaa paigas kõik alguse sai ning tänase päevani kulgenud on, sellist ülevaadet pole keegi üles tähendanud ega kaante vahele pannud. On olemas üksikuid kilde, mälestusi, artikleid, kroonikalehekülgi, kuid väga palju on teadmata, uurimata. Paljud olulised inimesed, kes töötanud Sindi raamatukogus, on meie hulgast lahkunud. Seepärast tulekski just praegu veel rohkem teada saada, kui veel mäletajaid leidub. Siinkirjutatu pärineb paljuski arhiiviallikatest. Endiste ja praeguste kaastöötajate meenutused on nii käsikirjalised kui ka suulised. See raamat ei kujuta endast tõsist teaduslikku uurimust, vaid on esimene katse koondada kõik Sindi raamatukogu puudutav teave üheks tervikuks, et järgmistel tegijatel oleks kergem jätkata ning täpsustusi ja uusi fakte lisada. Lugupidamisega Ene Michelis Sindi Linnaraamatukogu direktor
1882–1918
Iga asutuse ajaloos on tähtis teada selle esmamainimise aastat, asutajaid ning asukohta. Sindi raamatukogu asutamisaastana on märgitud 1882 kahes raamatus. Need on tuntud bibliograafi Kaljo-Olev Veskimägi kaalukas uurimus Eesti raamatukogude ajaloost „Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi“ ning professor Aadu Musta Sindi ajaloo ülevaade „Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline Vabrik 1833 – 1983“. Jälgi asutamist kinnitavatest originaaldokumentidest pole tänase päevani välja tulnud ühestki arhiivist. Õnneks on olemas mõned mälestuskillud Sindi muuseumis, üks Sindi raamatukogu varasemat ajalugu käsitlev kursusetöö, paarkümmend raamatut, kus sees raamatukogu erinevate nimedega templid, ning artiklid vanadest ajalehtedest. Sindi muuseumi kogudesse kuulub käsikiri, kus oma mälestused Sindist on kirja pannud August Kask. Siinkohal tuleb nentida, et tema poolt on Sindi Sõpruse seltsi asutamise algaastaks märgitud 1904 – seega vajaks see fakt tulevikus kontrollimist. Ta kirjutab:
Targad õpetussõnad ajast, kui raamatu laenutamisel saadi kaasa ka manitsused.
„Kui mina märkama hakkasin, siis kuulus raamatukogu Sindi Eesti Karskuse Seltsile ja oli selle seltsi korralduses. Raamatukogu juhatajaks oli Karl Kirschbaum, vabriku raamatupidaja. See raamatukogu oli aga vanem kui Karskuse Selts ja oli asunud varemalt kõrtsi (trahteri) ruumides, kus oli sintlaste ainuke kooskäimise koht enne seltsimaja asutamist. Raamatute sees oli veel Karskuse Seltsi templi kõrval näha vanem tempel – Sindi vabriku raamatukogu. Muidugi oli see varem olnud vabriku omandus ja vabriku kulul soetatud, pärast aga pärandatud Karskuse Seltsile kui üldhariduslikule ettevõttele. Raamatutest oli ka näha, et mõned neist olid juba kõrges eas, kapsaks loetud. Kui mina raamatukogust hakkasin vanemate vastutusel raamatuid laenutada saama, oli kogus umbes 1500 köidet, mis olid mahutatud kahte suurde kappi. Varemalt las-
tele raamatuid ei antud, vanemad pidid neid toomas käima, aga hiljem hakati andma ka lastele vanemate loa ettenäitamisel. Laenutamine oli tasu eest. Maks oli raamatult nädalas 1-3 kopikat, raamatu paksuse järele, mis oli selleaegse töölise teenistuse juures küllalt kallis lõbu. Selle aja oludes oli see küllalt suur ja täielik raamatukogu, selliseid ei leidunud kuigi palju maal, oli vaid suuremais keskustes, linnades. Eestikeelset kirjandust ei ilmunud kuigi palju, algupärast kirjandust päris vähe, rohkem vast tõlkeid. Kui karskuse liikumine Sindis oli oma aja ära igand ja Karskuse Selts likvideeriti, läks raamatukogu äsja asutatud „Sõpruse“ seltsile 1904. aastal. Mina oma vabal ajal lugesin rohkesti, olin tublisti kirjandushuviline. Seda oli ka Liedemanni Karl (pärastine põllumajandusteaduse professor Karl Liidak) ja veel rohkem kui mina ja kui juba kõrgema haridusega, oli ka ta silmaring laiem ja ta oli teadlikum raamatukogude korraldamise asjus. Olime temaga juba koolieast lahutamata sõbrad ja vestlesime muuseas sagedasti kirjandusest. Mina olin kaunis hoolas raamatute laenutaja raamatukogust, mis sel ajal juba oli Sõpruse Seltsi Raamatukogu. See oli aeg, mil hakkas juba üha rohkem algupärast kirjandust ilmuma ja ma olin sellest huvitatud. Raamatukogusse muretseti juba siis kõik ilmuv eesti algupärane kirjandus, mille eest seisis hää Karl Kirschbaum, kes oli Sõpruse Seltsi juhatuse liige ja raamatukoguhoidja. Raamatu laenajaid oli rohkesti ja kõik jänunesid uute väljaannete järele, tuli mõne raamatu järele oodata nädalate viisi, enne kui õnnestus seda oma kätte saada, harilikult käis see ikka sõprade vahel ühe käest otse teise kätte, nii et raamatukogu kappi ei sattunudki, lasti vaid ümber kirjutada ühe nimelt teise laenaja nimele. Jänu uute ilmunud raamatute järele oli üldine. Kõik oma kirjanike varem ilmunud tööd olid kõigil mitmel korral läbi loetud, nagu Koidula, Kreutzwaldi, Bornhöhe, Pärna, Anna Haava, Jakob ja Juhan Liivi, Eduard Vilde, Saali, Ernst Petersoni jne, mis kogus leidusid. Meie jutt Liedemanni Karliga keerles mõnigi kord meie raamatute ümber, ta oli juba mujal raamatukogusid tundma õppinud ja ta oli huvitatud meie raamatukogust ja ta tuli kord minuga kaasa Sindi Sõpruse raamatukogusse, sellega tutvuma.
See siin on ajast hoopis maha jäänud – oli ta esimene mulje – siin peab midagi tegema ja kohe, oli ta otsus. Ja me tegime. Suvel 1908 me korraldasime raamatu-
kogu ümber. Karli pühendas oma selleaastase suvise koolivaheaja täielikult Sindi raamatukogule ja teised noored haritlased aitasid tõhusalt kaasa, üks rohkem, teine vähem. Kui Karli selle mõttega esile tuli, olin mina kohe rõõmuga nõus kaasa lööma, see huvitas mind väga, lähemalt tutvuma raamatukoguga. Ma võtsin oma peale Kirscbaumiga selle üle rääkida, temalt nõusolekut saada ja kui temaga rääkisin, oli ta kohe lahkesti nõus, isegi väga rõõmus selle mõtte üle ja andis meile lahkesti oma õnnistuse. Ta lubas asja igati toetada, vajaliku materjali kulud seltsi poolt kanda ja igasugust vajalikku abi anda. Nii oli see asi otsustatud ja me võisime suve saabudes tööle asuda. Kuulutasime raamatukogu terveks suveks suletuks ja töö läks täie hooga lahti. Ette näha oli see suur töö, mis meid ootas. Raamatukogu oli siis juba kes teab kui vana ja palju raamatuid „kapsaks“ loetud, need tulid korda teha, parandada, uuesti köita, mis olid väärtuslikud ja asendamatud. Palju raamatuid oli hoopis kaduma läinud, aga seisid veel „surnud hingedena“ nimekirjas, keegi polnud terve kogu eluea jooksul raamatute olemasolu kontrollinud. Raamatukogu kohta oli vaid üks nimekiri (raamat), kuhu märgiti järjekorras sisse ligi muretsetud raamatud, anti neile järjekorranumber ja lasti käiku. Mingeid tabeleid, mingit liigitamist sisu järele polnud tehtud. Nii ei olnud raamatu laenutajal mingit aimu selle kohta, oli see mõni teaduslik raamat või ilukirjandus, raamatu pealkiri ei ütle ju igakord midagi selle sisu kohta. Nüüd oli kogus juba umbes 2800 köidet ja viis kappi. Kui Sõprus kogu üle võttis 1904. aastal oli umbes 2000 köidet. Kirscbaumi energilisel juhtimisel oli aastate jooksul ligi muretsetud umbes 800 köidet uuemat kirjandust. Kirscbaumi kiituseks pean ütlema, et tema oli huviga asja juures, aga suuremaks ümberkorraldamiseks ei jätkunud tal aega, ta oli mujal seltsides tegev ja vabrikutöö nõudis palju energiat, nii siis oli talle meie ettevõte vägagi teretulnud. Esimeseks tööks oli meil kindlaks teha kadumaläinud raamatud ja need nimekirjast kustutada. Siis teise tööna määrasid targemad pead (koolipoisid) kindlaks, millised raamatud on alaväärtuslikud ja tuleks lihtsalt välja heita. Sellist pahna, nagu nad ütlesid, pole mõtet hoida. Kolmandaks ja kõige suuremaks ja igavamaks tööks oli lagunenud raamatute kordategemine. Palju oli hoolimatute käte ja ajahamba poolt hammustud ja katkirebitud lehti, mis vajasid paika-
mist ja plaasterdamist. Kohendasime, liimisime, kleepisime ja kliisterdasime nii, et pead suitsesid otsas. Liimid ja paberid muretses Kirscbaum. Kui see igav töö valmis oli, siis sorteerisime raamatud sisukohaselt gruppidesse – ilukirjandus, luule, poliitika, ajalugu, maateadus, reisikirjeldused, loodusteadus jne. Viimaseks tööks oli neile tabelite kirjutamine, igale grupile oma tabelid oma järjekorranumbritega. Peale nende grupptabelite kirjutasime veel üldjärjekorras numbritega tabelid, raamatute muretsemise järjekorras. Kui sügisel koolid algasid ja koolipoisid ära sõitsid, jäi mulle veel kaunis rohkesti tööd lõpetada, kirjutasin veel mõni aeg tabeleid, enne kui sai kogu avada. Kiiduväärt teene tegid noored haritlased sel suvel Sindi ühiskonnale. Eriti suur oli panus Liedemanni Karli poolt. Tema oli asja algataja ja hing, ta töötas suve läbi, teised pühendasid vähem aega sellele. Aga ega minugi panus olnud väike, kõik õhtud suve läbi, pühapäevad ja veel sügisõhtutel. Aga ma tegin seda suure huviga. Ja kui see töö valmis oli ja raamatukogu avada saadi, oli Kirscbaum väga rõõmus ja lugejaskond polnud kiitusega kitsi ning siis tegi Kirsbaum mulle ettepaneku, et kuna mina nüüd raamatukoguga läbi ja läbi tuttav olen ja nagu näha, sellest ülimalt huvitatud olen, kas ma ei tahaks siitpeale raamatukogu hoidmist – juhtimist temalt oma kätte üle võtta. See oli minule, võrdlemisi noorele mehele, austav ettepanek ja võtsin selle rõõmuga vastu. Nii sai minust 1908. aasta sügisel Sõpruse seltsi raamatukogu juhataja. Minu hooleks jäi jälgida eesti uuema kirjanduse ilmumist, raamatute ostmine ja üldine raamatute korrashoid. Järgmisel suvel kujundasid samad haridusjüngrid (koolipoisid) kirjandushuvilistest lugemisringi. Nüüd olid ka kaasas naissoost noored väljastpoolt Sindit edasiõppijad. Raamatukogu hoidjana oli mul nüüd võimalus jälgida, kes laenutasid rohkem raamatuid, kes olid huvitud ilukirjandusest. Kutsusime neid kaasa. Mäletan naisterahvastest kahte, kes olid vabrikutöölised, need olid Liidemanni Lilli, Kamenski Juuli. Nad lugesid imestamisväärselt palju, vähemalt laenasid palju, iga nädal mitu suurt raamatut. Meid oli üle kümne inimese. Kõigile osavõtjaile määrati üks raamat, mille ta pidi läbi lugema, valmistama referaadi ja selle ette kandma. Referaatidega algasid koolipoisid kui rohkem arenenud ja kogenud, meie olime täitsa võhikud ja meile anti oma ettekande valmistamiseks seega rohkem aega tähelepanelikult lugeda ja süveneda sellesse. Kuulasime koolipoiste referaate, õppisime neist ja panime kõrvataha. Mäletan, kui vaimustud me olime esimesest referaadist, kus Keppi (Volmari seminarist) käsitas G. Suitsu „Elu tuli“ ja üht luuletust „Kiired I“ – sest. Ta tegi seda väga huvitavalt ja deklameeris meisterlikult. Hää mulje jäi sellest.
Siis refereeris Liidemanni Karli Juhan Liivi jutustust „Vari“. Tema järele Rein Janson ühte Vilde tööd, ei mäleta millist. Mina refereerisin oma soovil välja otsitud Ernst Petersoni „Rahvavalgustajat“, mis tundus mulle nii kodusena, tuttavad kujud ja kodune miljöö, mis olid Petersonil kindlasti Sindist kaasa viidud. See ilmus trükist 1904. aastal, kui Peterson oli juba Põltsamaalt ära ja teist korda Vändras. Selles oli nii palju tuttavat ja ma valisin selle töö omale, viies selle kaunis korralikult läbi. Peale minu refereerisid veel Kella Elsa ja Pavelsoni Juuli, ei mäleta enam mida, Liidemanni Lillil ja Mägeri Mannal (pärast Tidriksaar) jäid nende osad ette kandmata, sügis tuli peale, kooliõpilased sõitsid ära ja ainult meie kohapealsete võimed osutusid puudulikeks asja edasiviimiseks. Tulevane suvi aga tõi uued huvid ja uued mured kaasa ja meie lugemisringist ei saanud enam asja, selle eluiga oli üks suvi.“ Aadu Must on oma raamatus raamatukogunduse algust Sindis kirjeldanud järgmiselt: “1892. a. jaanuaris esitasid 260 Sindi vabriku töölist palvekirja trahteri kinnipanemise ning selle söögi- ja teemajaks muutmise sooviga. Samal aastal seati kokku palvekiri karskusseltsi asutamise loa saamiseks. Teade põhikirja kinnitamise kohta saabus 20. septembril ja 4. oktoobril peeti esimene üldkoosolek. Juba 17. oktoobril toimus vabrikuvalitsuse kulu ja kirjadega 2. kasarmust ümberehitatud uue avara lavaga seltsimaja pidulik avamine. Sindi Eesti Karskuse Seltsile anti üle juba 10 aastat tegutsenud 840-köiteline raamatukogu, kuhu vabriku kulul olid tellitud kõik tähtsamad eesti- ja venekeelsed ajalehed. Seltsimaja ja raamatukogu olid igal õhtul kella 22-ni avatud, lugemise eest mingit tasu ei võetud.
1908. aastal alustas hinguseleläinud karskusseltsi asemel tegevust uus selts „Sõprus“. See kujutas endast juba laiema profiiliga kultuurhariduslikku seltsi. Uue seltsi liikmeteks võisid olla kõik Sindi vabriku töölised ja teenistujad, kel aastaid vähemalt 21. Meestel oli liikmemaks 60 kop., naistel pool sellest. Selts sai endale karskusseltsi ruumid, mis tunduvalt ümber ehitati. Nüüd võis neid korraga kasutada kuni 1000 inimest. Üle võeti kogu inventar ja raamatukogu, kus eestikeelsete raamatute arv ulatus juba 1500-ni. „Sõpruse“ ülesandeks oli peoõhtute ja ettelugemiste korraldamine (milleks ka mujalt „õpetlasi ja eriteadlasi“ tasu eest pidi kutsutama). Üritustest vabal ajal sai seltsimajas doominot, malet, kabet, piljardit ja keeglit mängida,
samuti raamatuid lugeda. „Sõpruse“ raamatukogu oli maal tegutsevate rahvaraamatukogude hulgas suurim. 1913. aastal tuli siin 250 lugeja kohta umbes 10 000 laenutust. Mujal küündis lugejate arv harva üle 100 ning laenutuste arv üle paari tuhande. 1909. a oli selts sõlminud lepingu „Postimehe“ raamatukauplusega, et see saadaks „Sõprusele“ iga uue raamatu, mis „iial eesti keeles ilmub“ ning 1913. aastaks ületas raamatute arv kogus juba 2500 piiri. Eesrindlikumate töölisnoorte kogunemiskohaks sai „Sõpruse“ lugemisring. Siin arutati kirjandusküsimusi ja üksikute kirjanike loomingut.“ Kaljo-Olev Veskimägi kirjutab toetudes omaaegsetele ajalehtede Postimees ja Töö Hääl artiklitele: „Sindi „Sõpruse“ raamatukogu on seda väärt, et sellel lähemalt peatuda. See oli üks vähestest, mis pidas vastu kõikidele raskustele ja tegutses juba 1882. aastast peale, ülalpidajaks Sindi kalevivabriku töölised ja teenistujad. Lugejaid oli rohkesti ja sellepärast tõi lugemismaks (1-5 kopikat nädalas) sisse päris palju – ligemale 80 rubla aastas, millele lisandunud summad seltsilt võimaldasid 1909. aastal sõlmida „Postimehe“ raamatukauplusega lepingu, et see saadaks „Sõprusele“ iga uue raamatu, mis „iial eesti keeles ilmub“. Kuid toetus Sindi tarvitajateühisuselt lubas 1913. aastal maksu hoopis kaotada ja see tõi uut elevust: alaliste lugejate arv küündis 250-ni ning aasta jooksul välja antud raamatute arv kümne tuhandeni. Oma aja kohta tõesti kolossaalsed arvud. Teistes tõusis lugejate hulk vaid harva üle saja ning laenutused küündisid paari tuhandeni.“ Veskimägi raamatu andmeil suleti Sindi raamatukogu Saksa okupatsiooni tingimustes aastal 1918. Sindis tegutsevast raamatukogust on 1912. aastal ilmunud ajalehes Postimees kaks artiklit, mis ilmselgelt väärivad siinkohal tsiteerimist täies ulatuses. Ja et ajalool oleks ikka vana hõng juures, siis on muutmata ka keelekasutus ning väljendusviis. Ilmselt on nendes artiklites kirja pandud andmetele toetunud ka nii Aadu Must kui ka Kaljo-Olev Veskimägi.
Pärnu teated 1 Pärnus, 5. jaanuaril 1912 Sindi Sõpruse raamatukogu seisab Pärnumaal kõige esimeses reas. Maalolevatest raamatukogudest tuleb teda üleüldse üheks kõige paremaks pidada. Sellepärast avaldame tema pikema kirjelduse. Raamatukogu kannab nime: Si nd i ka l e vi va bri ku s el t s kon d l i k ü hi s u s e „Sõpr use“ seltsi raamatukogu. Raamatukogu on seltsi oma ja maksuline. Ta on asutatud 1882. Sindi vabriku selle aegse ärksamate tööliste ja Eesti ametnikkude eestvõttel. Raamatuid antakse lugemiseks üks kord nädalas välja. Raamatuid saavad niihästi, „Sõpruse“ seltsi liikmed kui ka võõrad. Raamatu eest on selle väärtuse järele 1 kuni 5 kop. nädalas maksa. „Sõpruse“ seltsi liikmed maksavad pool hinda. Raamatuid antakse üks kord välja ja nimelt igal neljapäeva õhtul. Raamatutekogu vastutaja on kooliõp. Jaan Arak. Raamatuid ostetakse „Sõpruse“ seltsi eestseisuse väljavaliku järele. Uued eesti keeles ilmuvad raamatud saavad alati ligi ostetud. Kolme aasta eest, kui „Sõpruse“ selts oma tegevust algas, revideeriti raamatukogu ära ja täiendati. Siis tehti „Postimehe“ raamatukauplusega, Tartus maha, et see igast ühest raamatust, mis ial Eesti keeles ilmub, meie raamatukogu jaoks ühe eks. muretseb ja need meile siis iga kolme kuu tagant siia saadab. Ja see leping on praegu veel kehtiv. Toetust saab raamatukogu nüüd „Sõpruse“ seltsilt ja nii palju, kui vähemalt uued ilmuvad raamatud maksma lähevad. Raamatukogu oma sissetulek läheb juba kõik vana raamatute muretsemise pääle ära. Enne toetas raamatukogu siinne Karskuse selts ja varem sai ainult niipalju raamatuid muretsetud, kui palju raamatute väljalaenamine ise sisse tõi, ehk mõned üksikud suuremaid kingitusi tegivad. Näituseks kinkis endine Sindi vabriku dir. ükskord 75 ja teine kord 50 rbl. raamatukogu hääks. Lugemise maks tõi 1910. aastal sisse 79 r. 22 k. 1910. aasta jooksul on uusa raamatuid ostetud 141 r. 70 k. 1910. aastal on köitmise pääle välja antud 72 r. 18 k. Neljas raamatukapp ligi ostetud 15 r. Praegu on kogus raamatuid 1502 köidet. 2114 raamatut. Päälkirjade järele aga on Ilukirjandust on 1276 „ Vaimuliku sisuga „ Teaduslise sisuga „ Mitmesuguse sisuga „ Kõik raamatud ainult ühes eksemplaris. On mõni ära lõhutud – siis muretsetakse selle asemele uus raamat. Kogus on praegu kõik eestikeelsed raamatud. Vähemalt viimastel aastatel ilmunud raamatud kõik, olgu neil siis sisu mis tahes. Meie eesmärk on siis nii täielist raamatukogu soetada, et temas kõigist eesti keeles ilmunud raamatutest üks eksemplar oleks. Uutest raamatutest saime ja saame juba kolm aastat igast ühest ühe eksemplari, ja vanadest raamatutest püüame meie neid, mis meil puuduvad ja mis veel saadaval ajajooksul muretseda. Olgu see, mis eespool öeldud, vast meie raamatukogu tugev külg, kuid nõrku külgesid on tal ka küll: 1) Peaks parematest raamatutest mitu eksemplari muretsetud saama; 2) peaks nii kaugele jõutama, et raamatuid kõikile prii lugeda anda võiks. Siis võtaks ka need raamatuid lugemiseks, kes paari kop. kulutada ei tihka ja 3. ei ole meie omal ajal raamatute nimekirjad õigel viisil sisse seatud; nüüd seda täiesti uueste ümbertöötada, selleks ei leidu kellegil mahti. Meie raamatu nimekiri algas No 1 ja läheb edasi kuni lõpuni. Seda püüame tulevikus muuta ja raamatud vähemalt tähestiku järele seadida.
Pärnu teated 2 Pärnus, 7. jaanuar 1912 Sindi Sõpruse raamatukogu Raamatute lugemine on siin õige elav. Talvel elavam suvel vähem. Raamatute lugemisele võtjate arv tõuseb vahest 100 inimese pääle nädalas ja igaüks võtab ikka paar raamatut. 2 kuni 300 raamatut on alati väljas. Vahel ka rohkem. Osavõtmine on kasvanud kolme aasta eest. Osavõtmise põhjus on see, et kolme aasta eest raamatukogu suuresti täiendatud sai. Mida täielikum raamatukogu seda suurem osavõtmine. Ja lugemine on Sindis pikkadel õhtutel ka ainus lõbu. Pääle selle kiidab üks ühte juttu, teine teist raamatut, eks siis taha kolmas ja neljas ka neid lugeda. Kõige rohkem tarvitatakse juturaamatuid, niihästi ümberpanekuid kui ka algupäralisi. Uuemad juturaamatud on ikka aasta otsa väljas. Sopakirjandust ei ole meie muretsenud, kuid et meie põhjusmõtteliselt kõik raamatud ostnud oleme, siis on ka neid seas. Teaduslikka raamatuid loetakse ka üsna rohkesti, vaimulikka kõige vähem. Et lugejad raamatutega mitte korralikult ümber ei käi, see on siin t õ e s t i h a l e n ä h a. Uued raamatud näevad varsti kui räbalad välja. 1906 viskasime kogust umbes 300 köidet ; 1908 umbes 200 köidet ja 1910 50 köidet välja. Need kõik olivad nii määrdunud ja lõhutud, et tulle viskama pidime. Oleme kõvema kontrolli sisse seadnud, asi veidi parem, kuid enne ikka asi ei parane, kui inimesed ise võõra omaga paremini ümber käima ei hakka. Oma jagu tutvustamiseks on siin suusõnal ja kuulutustega tehtud, kuid raamatukogu täitsa rahva oma asjaks teha, selleks võiks veel küll palju teha. „Sõpruse“ seltsil on sealsamas ruumides, kus raamatukogu aset leiab, lugemiselaud. Seltsil käivad: 1.) „Postimees“, 2.) „Päevaleht“, 3.) „Olevik“, 4.) Tallinna uudised, 5.) „Õigus“, 6.) Peterburi Teataja, 7.) Eesti Kirjandus, 8.) Eesti Kodu ja 9.) Noor Eesti. Kõik lehed on kõikide kaasannetega tellitud. Lugemise laud on seltsi õhtutel 4 korda nädalas lahti. Lugemise laual lugemine on niihästi liikmete kui võõrastel maksuta. Sindi töörahvas loeb üsna palju. Naisterahvad võiksivad rohkem lugeda. Raamatuid siin palju ei osteta. Kes loeb, tarvitab raamatukogu raamatuid ja ajalehti. Ajalehtede arv praegu teadmata. 1910 käis siin umbes 125 eks. lehtesid, ega nüüdki palju teisiti pole. Siin tellitakse leht ikka paari perekonna pääle ja siis loeb juba ühte lehte mitu inimest ja mitmed perekonnad. Igatahes peaks siia rohkem ajalehti tulema. Naisterahvad loevad ka ette vähe. Sindi kalevivabriku töötajad on kaunis arukad inimesed. Nooremad on kõik sunduslikult kuni 15 aastani vabriku ministeeriumi koolis käimas. Raamatud peaks kõigil prii olema. Igast raamatust või vähemalt tuttavamatest raamatutest peaks mitu eks. muretsetud saama. Peaks sagedamini seltsis kirjanduse koosolekuid toime panema ja hää oleks, kui Pärnust võõrad kõnelejad tuleks ja meie rahvale lugemist kõnedes selgitaks.
1918–1950
Selle perioodi algusaastate kohta on Sindi raamatukogu tegevusest ja toimetamistest väga vähe andmeid. Laine Loo on oma mälestusteraamatus kirjutanud: „Pühapäeval tegid vanaema-vanaisa pikki jalutuskäike ning lugesid palju. Sindi raamatukogu, mis oli küllaltki suur väikese asula kohta, oli neil mitu korda otsast lõpuni läbi loetud.“ 1921. aastast sai Sindi alevi õigused ja oma alevivalitsuse. Elanikke oli 1922. aasta rahvaloenduse andmeil 1607. Sõpruse seltsi raamatukogu, mille köidete arv 1929. aastaks ületas 2000, oli kättesaadav kõigile alevi elanikele.
3. septembril 1933 ilmunud ajaleht Pärnu Päewaleht annab artiklis „Pärnumaa loeb 52 275 raamatut“ teada järgmist: „Rahwaraamatukogude wõrku Pärnumaal kuuluvad 72 raamatukogu, neist 11 ülewalpeetawad walla-
omawalitsuste poolt ja 61 seltside raamatukogud, kuid täidavad awaliku raamatukogu ülesandeid. Esikoha raamatute arvu poolest omab Sindi „Sõpruse“ raamatukogu 2230 raamatuga. Teisel kohal püsib Jakobi haridusseltsi raamatukogu (2184 raam.) ja kolmandal kohal Tõstamaa haridusseltsi raamatukogu 1724 köitega. Loetakse peamiselt ilukirjandust – 86,8 prots. loetud raamatute üldarwust. Autorite järgi loetawamaks olid: H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ (502 korda), Helene Ranna „Keha ja waim“ (214), Mats Mõtslase „Mõrane hing“ (285), „Mu kodu“ (124), „Mäng“ (117), J. Lappi „Wabaduse eest“ (214), A. Kirsimägi „Puhastustuli“ (148), A. Gailiti „Toomas Nipernaadi“ (147) ja A. Mälgu „Kiwine pesa“ (119) ja „Läbi öö“ (112). Ajaleht „Vaba Maa“ kirjutab aastal 1937: „Sõpruse rahvamaja asub Sindi Tekstiilvabrikute Ühisuse ruumes. Raamatukogu, mis asutati 1882. aastal, on Ühingu peaülesandeid. Möödunud aastal kulutati raamatute ostmiseks ja korraldamiseks 960 kr., kusjuures raamatute arv tõusis 2911 raamatult 3228-le. Ka näitab lugejate arv järjekindlat tõusu. Raamatukogu on arvatud avalikkude raamatukogude võrku.“ 1937. aastal leidis vastav komisjon, et seltsimaja on amortiseerunud ega kõlba enam inimeste kooskäimise kohaks. Augustis maja suleti. Novembris leidis alevivalitsus, et hoone sulgemise tõttu on seltsitegevus soiku jäämas ning andis taas loa tuletõrje valve all üritusi korraldada. Rahva hulgas algas raha kogumine uue rahvamaja tarvis.
1938. aastal sai Sindi alev linna õigused. Kas sellega seoses muutus ka raamatukogu nimi? Kuidas ja mis põhjusel sai Sõpruse raamatukogust Sindi vabriku raamatukogu? Algallikad sellest kirjutamiseks puuduvad. Küll on aga teada, et 31. detsembril 1940. aastal sai ametliku kinnituse ettevõtte uus nimi Tekstiilivabrik „1. Detsember“. Siit võib järeldada, et 1941. aastast kandis raamatukogu nime Sindi Tekstiilivabriku a/ü raamatukogu ning koos vabriku nime edaspidise muutumisega muutus ka raamatukogu nimi. Erinevates mälestustes ja meenutustes on nendel aastatel raamatukoguga seoses märgitud järgmisi nimesid:
Lilli Liivaste, Helene Haasma, Anette Meola, Vaike Kuller. Aga nagu mujalgi väiksemates kohtades, nii on ka Sindi ajalugu paljuski osas suuline lugu ning seepärast võivad siinkohal kirjapandud nimed olla kas vale kirjapildiga või hoopiski liiast. On teada, et Heljo Osol töötas seltsimaja juhataja ameti kõrvalt ka raamatukogus aastatel 1945-1946. Heljo Osol on rääkinud, et raamatukogule oli vanas klubis (seltsimajas) eraldatud kaks ruumi. Raamatuid muretseti vabriku poolt eraldatud kultuurisummadest ning toetust raamatute soetamiseks andis ka Tallinna Tekstiili- ja Kergetööstuse a/ü Vabariiklik Komitee. Aastatel 1947-1950 märts töötas Sindi raamatukogus Herta Lille, kelle meenutuste põhjal praagiti tol perioodil välja usuline kirjandus ja viidi kohvritega parteikomiteesse. Aadu Musta raamatu andmetel oli 1948. aastal vabriku raamatukogul 4125 köidet ja 315 lugejat. Ta kirjutab:
„Lugemisvara laenutamise kõrval on raamatukogu ülesandeks kirjandusalane propaganda elanikkonna hulgas. Kirjandusõhtute traditsioon sai alguse juba 1940. aastatel. 1948. a. kohtusid raamatudekaadi puhul sindilastega K. Merilaas ja A. Sang.“
Riigiarhiivis leiduvas Sindi Vabriku a/ü komitee koosolekute ja nõupidamiste protokollide raamatus on märge selle kohta, et 15. märtsil 1950. aastal vabastati Herta Lille raamatukogu juhataja kohalt. 1950. aasta märtsis asus raamatukogu juhatajana tööle Helmi Vihuri, kes vanas seltsimajas asuvas raamatukogus töötas ühe suve. Juba sama aasta sügisel koliti raamatukogu endistesse Harmonie ruumidesse vana vabriku II korrusele. Raamatukogu asemele vanasse seltsimajja tekkis punanurk.
1950–1971
Helmi Vihuri asus Sinti elama 1936. aastal. Tema juhtida oli raamatukogutöö Sindi raamatukogus 22 aastat. Kahjuks ei jõudnud ta oma mälestusi kirja panna. Nii saan Helmi Vihuri tolleaegsete tööde ja tegemiste kohta kirjutades tugineda tema kolleegide ja kaasteeliste ütlustele ning riigiarhiivis leiduvatele materjalidele. 1950. aastal anti Sindi raamatukogu kasutusse kaks tuba vabrikus endistes Harmonie seltsi ruumides. Heivi Karjel meenutab:
„Oli 1953. või 1954. aasta, kui Helmi palus mind ennast asendama. Ta oli siis üksinda raamatukogus tööl ja pidi käima ilmselt korraks ära. Tuli üks mees ja küsis raamatut „Oblomov“. No ega ma ei teadnud ju autorit. Jalutasin tähtsa näoga riiulite vahel ringi, tulin tagasi ja ütlesin, et pole sees praegu. Endal oli nii piinlik, sest pärast tuli autor meelde ja raamat oli tegelikult riiulis ikkagi.“
1960. aastast leidub Riigiarhiivis Sindi 1. Detsembri nimelise Vabriku a/ü komitee koosoleku protokoll, kus päevakorras 3. punktina kuulati Helmi Vihuri aruannet raamatukogu tööst. Väljavõte protokollist: „Raamatukogul on 896 lugejat; üks rändraamatukogu, raamatuid on 17 121. Eelarve raamatute jaoks on 8 000.-, kasutatud 7 500.-. 21. kongressi otsuste propageerimiseks on viidud läbi raamatute näitusi, kirjandusõhtuid, ettekandeid raadiosõlmes ja loenguid. Puudu on tööjõust, ruumide kitsikus.“ Samast protokollist saab lugeda, kuidas vaieldakse raamatukogu laienemisvõimaluste üle – kas teha seda kõrval asuva söökla eesruumi või koridori ja fotoringi ruumi arvelt. Koosolek otsustas:
“1. Teha administratsioonile ettepanek laiendada a/ü raamatukogu ruume eeskoja ja kõrvalolevate ruumide arvel.
2. Paluda Tekstiili- ja Kergetööstuse Tööliste a/ü Vabariiklikku Komiteed anda a/ü raamatukogule juurde üks koosseisuline koht. 3. Teha kultuurikomisjoni esimehele sm Kalašnikovale ülesandeks kooskõlastada administratsiooniga raamatukogu laiendamise küsimus.“ Vastavalt otsustele saigi raamatukogu juurde laenutaja ametikoha ning Helmi Vihuri kõrval asus tööle Asta Oiderman, kelle ülesandeks olevat olnud põhiliselt raamatute komplekteerimine. 1962. aastal toimus muudatus: laenutajaks võeti tööle Õilme Jakobson (praegu Koitla), kes enne oli juhtinud Taali Ülejõeraamatukogu 8 aastat. Tööle vormistati ta üleviimisena Pärnu Rajooni Keskraamatukogu kaudu. Õilme tuli Sinti elama1950. aastal ning mäletab seda aega, kui raamatukogu asus vanas Sindi seltsimajas. Ta meenutab: „Eredalt on mällu jäänud raamatukogutöötajatele organiseeritud väljasõidud-õppeekskursioonid, suvelaagrid Kiievis, Puškinos, Irboskas, Viiburis, Nelijärvel, Aegviidus ja paljudes teistes kohtades. Grupi moodustasid erinevate Eesti tekstiilitööstuste raamatukogude töötajad või siis lihtsalt kultuuritöötajad. Alguses käis Helmi Vihuri, kuid kui tema enam ei tahtnud käia, sain mina võimaluse. Kui meil oli vaja koos kuhugi minna, asendas meid sageli ametiühingusekretär Viiu Pärnoja. Osaleda tuli ka erinevatel seminaridel, kus räägiti raamatukogundusest, kataloogimisest, laenutamisest. Pidime organiseerima laste joonistusvõistlusi ja saime vabariiklikult ka tunnustusi selle eest.“ Riigiarhiivis on säilinud 1965. aasta a/ü komitee koosoleku protokoll, kus teemaks jällegi raamatukogu ruumide probleem. Selleks aastaks oli sintlaste ühise ehitustöö
Raamatukogu tolleaegsest fondist on teada arvud kolme aasta kohta:
| Aasta | Fondi suurus | Lugejate arv | Laenutuste arv |
|---|---|---|---|
| 1950 | 4486 | 421 | ei ole märgitud |
| 1952 | 5558 | 538 | 19 754 |
| 1953 | 6373 | 562 | 21 013 |
tulemusena valminud Sindis uus klubihoone ning keegi uutest juhtivtöötajatest teinud ettepaneku viia sinna üle ka raamatukogu. Üleviimist põhjendatakse vajadusega laiendada vabriku kontori ruume. Väljavõte protokollist: „A/ü komitee kultuurikomisjoni esimees sm Vihuri, J. räägib, et tema arvates on raamatukogu klubisse üleviimise küsimus üles tõstetud enneaegselt. Uues ehitatavas osas on ette nähtud ruumid raamatukogule. Kui me aga praegu raamatukogu üle viime, tuleb ehitamise ajaks isetegevusringid täiesti laiali saata, kuna neil ei ole üldse võimalusi töötamiseks. Raamatukogu juhataja Vihuri, H. räägib, et muidugi ruumid enam-vähem vastavad tema vajadustele. Ruumi kuju tõttu on olemasoleva fondi paigutamine siiski raskem, kuid on võimalik ära paigutada. Tagavarafondi paigutamiseks on aga kindlasti vaja lisaruumi. Lugemissaal siiski vajalikku efekti ei anna, kuna sellesse ruumi saame siiski paigutada kõige rohkem 10-15 inimest korraga. See on siiski vähe. A/ü komitee esimees sm Rausk, E. räägib, et raamatukogu üleviimisel klubisse tekib kohe rida raskusi. On vaja 25 uut riiulit, kuna vanad riiulid ei kannata üleviimist. Nad on praegu naeltega seina külge kinnitatud. Kui viime raamatukogu üle klubisse, siis uue osa ehitamise ajal tulevad kõik klubi ringid laiali saata, kuna ruume üldse ei jää, kui me need kaks ruumi anname raamatukogu alla … Kui viime raamatukogu üle klubisse, peab seal olema ka riietehoius alaline valve, meil aga selle jaoks töötajat ei ole. Minu arvates on vara üles tõstetud küsimus raamatukogu üleviimisest klubi ruumidesse. Kuigi teataval määral mõjub positiivselt raamatukogu tööle, halvab ta täiesti klubi ringide tööd … Sindi Linna TSN TK sekretär, klubi nõukogu liige sm Kalda, O oma sõnavõtus ütleb, et temale paistab, et tänane küsimus ei ole niivõrd sideme tugevdamisest klubi ja
Riigiarhiivis säilinud Sindi vabriku aruandlus-valimiskoosolekute protokollidest sain andmeid raamatukogu 60ndate ja 70ndate aastate statistiliste näitajate kohta:
| Aasta | Fondi suurus | Lugejate arv | Laenutuste arv |
|---|---|---|---|
| 1967 | 23 859 | 1355 | 36 012 |
| 1969 | 25 382 | 1079 | 28 139 |
| 1970 | arv puudub | 1212 | 31 930 |
| 1971 | 26 531 | 1070 | 29 124 |
raamatukogu vahel, kui just raamatukogu ruumide vabastamisest kontori ruumide laiendamiseks.“ Protokollist selgub, et häälteenamusega otsustati mitte viia raamatukogu klubisse. Selle raamatu ilmumise ajaks ehk siis pea 47 aastat hiljem on aga tollane mõte siiski teoks saanud ja raamatukogu asub Sindi seltsimajas (klubis). Aga millistest klubi ruumidest tol ajal jutt käis, seda protokollist kahjuks välja ei loe. Stiilinäide tolleaegsetest protokollidest 1967. aasta dokumendi põhjal: „Ametiühingu komitee omab 23 859 köitelise raamatukogu, mida kasutab 1355 töötajat (lugejat). Raamatukogu töötajad on kirjanduse propageerimisel silmas pidanud aktuaalseid poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi sündmusi … Möödunud aastal osteti raamatukogusse 1273 raamatut 802,65 rubla väärtuses. Raamatukogust laenutati 36 012 eksemplari raamatuid, millest ühiskondlik poliitilist kirjandust 5692 eks. Raamatukogu täitis kogu oma tööde lõikes võetud sots. kohustused SSOR 50. aastapäeva auks.“ Õilme Koitla meenutab: „Kohustuslikud olid meile poliitikakirjanduse laenutused Raamatukogu päevikud olid väga tähtsad dokumendid, kuhu oli vaja sisse kirjutada kindlad numbrid, mis partei ja valitsuse poolt ette nähtud.“
1971–1991
1971. aasta oktoobris vormistati Õilme Jakobson (praegu Koitla) Sindi 1. Detsembri nimelise Vabriku a/ü raamatukogu juhatajaks. Kolleegide mälestuse järgi jäi Helmi Vihuri seotuks raamatukoguga kuni 1991. aasta lõpuni täites koristaja ülesandeid. 1. aprillil 1972 võeti laenutajana tööle Helja Rätsep, Viljandi kultuurhariduskoolis raamatukogunduse eriala värske lõpetaja. Helja, kes praegugi elab Sindis ning on raamatukogu aktiivne külastaja, meenutab: „Töötasin väga lühikest aega, kuigi tööraamat näitab minu lahkumise päevaks 20. august 1973. Olin noor pereinimene ning jäin pärast pooleaastast töötamist lapsepuhkusele. Sellest ajast on meelde jäänud rõhuasetus poliitilise kirjanduse laenutamisele – see plaan tuli täita iga hinna eest. Raamatukogus olid olemas kataloogid, mida lugejad väga hästi kasutasid. Raamatud olid kättesaadavad avariiulitelt. Toimus raamatukogudevaheline laenutus (RVL) eriti just Pärnu Keskraamatukoguga.“ Oktoobrikuus 1972 siirdus Helja Rätsep lapsepuhkusele ning asetäitjana võeti tööle Milvi Eamets. Tema mälestuste järgi oli raamatukogu lugejate kasutuses kaks ruumi ning raamatud saadaval avariiulitel. „Meelde on jäänud sellised sintlastest lugejad, nagu Siim ja Peep Raid, Herbert Sähka, Viktor Soovik, Leopold Tohert. Kui korraldasime kohtumisõhtuid kirjanikega, siis tänu sellele, et töötasin paralleelselt ka Sindi Erikutsekooli raamatukogus, saime tuua sealsed kasvandikud pealtvaatajateks. Ühena sellistest üritustest on meeles kirjandusõhtu, kus külalisteks Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm. Hästi saime läbi ka raamatukogu kõrval asuva söökla naistega“.
Milvi Eamets lahkus töölt Sindi raamatukogust 1974. aastal ning Õilmel tuli üksinda töökohustustega hakkama saada. 1975. aasta arhiividokumendis seisab nii: „Alates veebruarikuust on raamatukogus ainult üks töötaja, teine, laenutaja koht, on komplekteerimata,
kuna raamatukogu on klubi alluvuses ja klubi pole olnud suuteline oma rahalisi plaane täitma, seega on raskusi töötasu maksmisega.“ Arhiivis leidub aruanne aastast 1974, kus kirjas järgmiselt: „Praegu toimub raamatukogu ruumides remont. Raamatukogu saab uued riiulid ja seega peaks raamatukogu väljanägemine paranema.“
Kuid ruumipuuduse probleem jäi endiselt päevakorda ja nii on ka järgnevate aastate vabriku a/ü komitee aruannetes märkused – avariiulid vajaksid hädasti suuremat pinda. Raamatukogu kasutada oli aastatel 1971 – 1978 kolm tuba: I tuba – laenutuslett, 2-3 lugemislauda, avariiulid, liigikirjandus, teaduslike raamatute väljapanekud, ajakirjandus II tuba – ilukirjandus III tuba – juhataja töökoht ja ilukirjandus, mida ei tohtinud välja panna ja laenutati ainult tuttavatele, näiteks Hella Wuolijoki raamatud.
Raamatukogu lahtiolekuaegu mäletavad selle perioodi töötajad erinevalt. Avati kas kell 11.00 või kell 12.00 ja sulgemisajana on toodud nii kell 18.00 kui ka 19.00, laupäeviti oli raamatukogu avatud keskpäevast kuni 18.00 või vähem aega? Õilme Koitla meenutab: “Eakamad sintlased käisid raamatukogus ka lihtsalt suhtlemas, põhiline lugejaskond oli kasarmutest. Suvisel ajal oli ka väljaspoolt Sindit teistest rahvustest lugejaid, kes tulid siia külla suviti. Peaaegu pool ilukirjandust oli meil ju venekeelne. Kirjandusõhtud toimusid Sindi a/ü klubi väikeses saalis. Sindis käisid Kersti Merilaas, Jaan Kross, Ellen Niit. Rahvast käis neil kohtumistel vähe, kuid Erikutsekooli nr 35 poisid toodi bussiga kohale.“ Heivi Karjel: „Aastatel 1972 – 1978 töötasin Sindi 1. Detsembri nimelise Vabriku ametiühingu komitee esimehena ja raamatukogu kuulus selle organisatsiooni alla. Kõik aruandlus käis läbi ametiühingu. Raha raamatute ostmiseks andis vabrik, palka raamatukogu töötajatele maksti vabriku poolt.“
Õilme Koitla meenutab, et kuigi raamatukogu kuulus vabriku alla, oli vajalik esitada kvartaliaruanded ka Pärnu Keskraamatukogule. Iga aasta lõpus esitati suured aruanded Tallinnasse Vabariiklikusse a/ü komiteesse kolmes eksemplaris, millest üks saadeti edasi Moskvasse. Mida tehti eestikeelse aruandega Moskvas, ei tea tollane raamatukogu juhataja tänaseni.
Põhinimestikke ehk inventariraamatuid oli kolm suurt raamatut, peale selle oli summaarse arvestuse raamat. Nendest üks, aastast 1945, on hoiul Sindi Muuseumis. Kahjuks pole säilinud ühtegi raamatukogu päevikut, mis olid ja on väga tähtsad raamatukogu dokumendid. Hävimise põhjuseks ilmselt 1987. aastal raamatukogu tabanud tuleõnnetus. 1976. aastal vormistati laenutajaks Vaike Asbaum (praegu Mirme). Tema kaks tööaastat Sindi raamatukogus möödusid kitsastes tingimustes – oli väike palk ja vähe ruumi.
„Tööaeg oli kell 11.00 – 19.00 ja ka laupäeviti olime pool päeva avatud. Töö mulle meeldis, kuid tasu selle eest oli väike, ainult 60 rubla,“ meenutab Vaike Mirme. 1978. toimus järjekordne muutus raamatukogus. Märtsikuus asus laenutaja ametikohale Tiiu Peiker (praegu Lilleväli), kes omas erialast haridust ning oli eelnevalt töötanud seitse aastat Pärnu Rajooni Keskraamatukogus. Õilme Koitla peab oma töötamise aja kõige suuremaks panuseks raamatukogu ruumipuuduse probleemi lahendamist – kõrval asuvalt sööklalt saadi ruumid juurde ja remonditi vabriku kulul (söökla kolis uue vabriku hoonesse). Telliti uus mööbel avariiulite süsteemi jaoks. 1. detsembril 1978. aastal lahkus töölt endine juhataja Õilme Koitla ning Tiiu Lilleväli võttis üle raamatukogu juhataja ameti. Tänu tema poolt kirja pandud kroonikaridadele on teada mitmeid fakte ja sündmusi tollest perioodist. Esimese tööna tuli seoses juhatajate vahetusega läbi viia inventuur. Nii oli siis 1978. aastast raamatukogu üldpind 210 m 2. I tuba – tagavarafond II tuba – juhataja kabinet III tuba – laenutustuba avariiulitega IV tuba – lugemistuba
Väljavõte Sindi 1. Detsembri nimelise Vabriku a/ü komitee 1978. aasta aruandest: „Raamatukogu sai kätte 1976. aastal tellitud raamaturiiulid ja lugemissaali lauad 3242 rubla väärtuses. Seega on raamatukogus nüüd lugemistuba, mida kasutavad õppijad ja teised külastajad. Saamata on veel samal aastal tellitud kardinariie, kataloogikapp koos alusega ja toolid. Raamatukogu kasutab ajutiselt ühiselamule kuuluvaid toole.“ 1979. aasta veebruarist kuni 1982. aastani töötas Sindi 1. Dets. nim Vabriku a/ü raamatukogus laenutajana Raja Šorina. Temaga koos kulges Sindi raamatukoguelu kuni aastani
2011. Raja oli hinnatud raamatukoguhoidja nii Pärnu Linna Keskraamatukogu Sindi haruraamatukogus kui ka Sindi Linnaraamatukogus. Kahjuks ei saa Raja käest nende aegade kohta enam midagi küsida, sest tema elutee katkes aastal 2011. Hiljaks jäin… 1983. aasta juunikuust asus laenutaja kohuseid täitma Aino Kosenkranius. Tema mälestused raamatukogust on seotud igapäevase laenutustööga.
„Võtsin selle ametikoha vastu vaatamata madalale palgale. Olin teinud väikese lapse kõrvalt kodus käsitööd TK Ukule. Raamatukogus oli mulle väga sobiv tööaeg, kella 12.00 – 18.00. Suhtlesin lugejatega, juhataja kanda olid kõik komplekteerimise ja aruandlusega seotud tööd. Igas kuus oli raamatukogu ühel päeval suletud ja me käisime koos Tiiuga Pärnu Keskraamatukogus seminaridel. Ei meenu, et uusi raamatuid oleks palju olnud, lugemistoas olid saadaval ajakirjandusväljaanded. Aga tollal olid inimesed palju lehti endale koju tellinud, seepärast suurt külastatavust ei olnudki.“ 1984. aasta oktoobrist siirdus Aino Kosenkranius tööle Sindi vabriku plaaniosakonda ja laenutajana võeti tööle Marju Lõiv. Marju Lõiv kinnitas fakti, et Sindi inimene armastas raamatukogus käia.
„Enim loeti eesti kirjandust ja krimkasid. Ruumi oli raamatukogus küllalt palju. Oli väga suur laenutussaal avariiulitega. Laenutussaalist läks üks uks lugemistuppa, mis oli tunduvalt väiksem. Teine uks läks juhataja tuppa. Seal võeti vastu uusi raamatuid. Juhataja toast läks edasi niinimetatud arhiivituppa. Seal olid kõrged riiulid ja vanemad ajalehed.“ Tiiu Lillevälja sõnul armastas sintlane vägagi käia raamatukogus. Kuna töö vabrikus oli väga raske, siis puhkehetkedel kasutati sageli raamatukogu teenuseid. Külastajateks olid nii eesti- kui ka venekeelsed lugejad. Tihtilugu käisid nn kohustuslikku kirjandust laenutamas Kutsekeskkooli nr 7 ja Sindi Keskkooli õpilased. „Tol ajal külastasid meie raamatukogu ka Tallinna Kergetööstusministeeriumi töötajad, kellele me otseselt ka allusime. Üle raamatukogu läve on astunud ühel suvel isegi Jaak Allik.“
Raamatukogu tolle perioodi statistilised andmed:
| Aasta | Fondi suurus | Lugejate arv | Laenutuste arv |
|---|---|---|---|
| 1972 | 25 444 | 1067 | 25 642 |
| 1973 | 24 571 | 1057 | 22 836 |
| 1974 | 25 141 | 1093 | 26 716 |
| 1975 | 24 789 | 1065 | 24 496 |
| 1976 | 243 000 | 1166 | 25 894 |
| 1977 | 25 035 | 1186 | 25 814 |
| 1978 | 25 059 | 1133 | 30 927 |
| 1979 | 25 560 | 1200 | 30 730 |
| 1980 | 26 071 | 1200 | 31 448 |
| 1981 | 26 387 | 1205 | 31 445 |
| 1982 | 27 102 | 1215 | 32 826 |
| 1983 | 28 299 | 1300 | 31 291 |
| 1984 | üle 28 000 | 1300 | üle 23 000 |
| 1985 | 26 814 | andmed puuduvad | andmed puuduvad |
| 30.06.1990 | 15 097 | 0 | 0 |
Kaheksakümnendate algusaastate aruannetest jääb silma erinevate temaatiliste ürituste läbiviimine, näituste korraldamine,
„raamatukogu propaganda seisneb selles, et haarata lugejaid ja viia raamat hästi kättesaadavaks töötajaile.“ Aastatel 1985-1986 toimus raamatukogus suur inventuur. Tol perioodil oli Marju Lõiv haiguslehel ning teda asendas Tiiu Lillevälja ema Hilda Mironenkova. 1987. aasta 19. jaanuari varahommikul oli raamatukogus ja selle kõrval asetsevas spordiruumis tulekahju. Põlengus hävis väga palju raamatuid ja dokumente. Tiiu Lilleväli meenutab: „Edasine töö raamatukogufondiga jätkus Pärnu mnt. 27-a ühiselamu keldrikorrusel. Peale raamatukogu põlemist asusime järelejäänud ja tulest puutumata jäänud raamatuid puhastama ja inventeerima. Tulest pääsenud raamatutega tegelesime 1990.aasta alguseni. Abiks oli mulle Helmi Vihuri. 30. juunil 1990 lahkusin raamatukogu juhataja ametikohalt tervislikel põhjustel.“ Raamatukogu oli alates 1987. aasta põlengust lugejate jaoks suletud. Kas ja kuidas otsiti võimalust raamatukogule uute ruumide leidmiseks, selle kohta märkmed puuduvad. Tööle asus Piret Bärlin, kes meenutab: „Töötasin vabriku raamatukogus umbes aasta veerand kohaga (olin samaaegselt tööl Pärnu Linakombinaadi raamatukogus ja hiljem Pärnu Lasteraamatukogus). Kui alustasin, olid raamatud viidud juba ühiselamu keldrisse. Minu ülesandeks oli need raamatud üle vaadata ja teha inventuur.“ Riigiarhiivis säilinud Sindi Tekstiilivabriku a/ü komitee 2. mail 1991. aastal toimunud istungi protokollis on talletatud nii: „Seoses sellega, et raamatukogu üleandmine Sindi linnale venib ning lõplikku otsust pole ikka veel tehtud, on tekkinud olukord, kus raamatukoguhoidja (Piret Bärlin 1/3 kohaga) ametikoht tuleb likvideerida, igasugune töö raamatufondiga lõpetada.“ Koosoleku otsusega likvideeriti Sindi Tekstiilivabriku a/ü raamatukogu 30. mail 1991. a.
Sindi Tekstiilivabriku a/ü komitee tegi ettepaneku Sindi Linnavolikogule ja Linnavalitsusele võtta üle vabriku raamatukogu. Tollased Sindi linnajuhid olid raamatukogule ruumide leidmise ja linnas raamatute laenutamise jätkamisega igati nõus ning nii sai kõik kiiresti käima lükatud. Remonditi üks ajaloolistest raudteemajadest Paide maantee ääres ning sõlmiti töölepingud töötajatega.
Sindi Linnaraamatukogu avas taas uksed lugejatele.
1992–2012
Raamatukogu juhatajana määras Sindi Linnavalitsus 10. veebruaril 1992 ametisse Piret Bärlini (praegu Luukka) ja vanemraamatukoguhoidjana alates 01. veebruarist 1993 Ene Pärkma (praegu Michelis). Sellest ajast alates on raamatukogus toimunud ettevõtmised, sündmused ning statistlised andmed kirja pandud kroonikas, millega saab tutvuda nii Sindi muuseumis kui ka raamatukogus. Sisustada tuli raamatukogu ruumid, inventariseerida, kataloogida, parandada ja korrastada olemasolevad raamatud ning paigutada need riiulitesse. Sindi Linnaraamatukogu paiknes kahel korrusel. Esimesel korrusel oli lugemistuba, eraldi avafondid eesti- ja venekeelse kirjanduse tarbeks ning tagavarafond. Ülemisel korrusel asusid juhataja kabinet ning ruum koosolekute ja kursuste jaoks. „On 1993. aasta lehekuu 14. päev. Paistab mõnus päike ja ilm on lausa suvine. Sindi linnas avab uksed taas raamatukogu. Tänu Sindi linnapea Liina Maaste eestvedamisele avati aadressil Paide mnt 3 Sindi Linnaraamatukogu“,
nii on kirjas raamatukogu kroonikas. Lugejapileti nr 1 sai Sindi Keskkooli kauaaegne õpetaja Alar-Heiti Lusmägi. Raamatukogu oli avatud tööpäeviti 11.00 – 18.00 ja laupäeviti kell 10.00 – 14.00.
1993. aasta augustis toimus raamatukogu töötajate koosseisus muudatus – Piret Luukka jäi lapsepuhkusele. Juhataja ametikohaga seotud ülesanded võttis üle Ene Michelis. Vanemraamatukoguhoidjana asus üheks aastaks tööle Kaja Vaabel. Kõiki kolme ühendasid erinevatel aastatel õpingud nii Sindi Keskkoolis kui ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis raamatukogunduse erialal.
1994. aastal liideti Sindi Linnaraamatukoguga Sindi lasteraamatukogu, mis oli omaette huvitava ajaloolise taustaga ning väärib igati siinkohal äramärkimist. Sindi Lasteraamatukogu kroonika originaaleksemplar on hoiul Sindi Linnaraamatukogus ning säilitatud tulevastele põlvedele ka digitaalsel kujul. Suure ja tänuväärse töö lasteraamatukogu juhatajana ning kroonika koostajana tegi Aino Tumma. Õie Haaviku ja Olaf Tumma koostööna valminud Sindi Lasteraamatukogu exlibris valmis aastal 1962.
Kuna lasteraamatukogu tegevust ei juhitud ega finantseeritud ainult Sindi linna poolt, vaid kuulus enamuse oma tegutsemisajast Pärnu rajooni TSN TK Kultuuriosakonna alla, pole ainuõige pidada seda Sindi raamatukoguks. Kroonikas leiduvad viited selle kohta, et Sindi linn on raamatukogu tegevust rahaliselt toetanud – näiteks finantseeriti 1963. aastal avariiulite ostmist ning kuni 1968. aastani oli raamatukogu Sindi Linna RSN TK alaeelarvel. Väljavõte kroonikast: „Töötasu saime Sindi Linna RSN TK raamatupidamisest, raamatuid otse oma tellimislehe alusel Tallinna Bibkollektorist kaks korda kuus.“ Kroonika annab teada:
Sindi Linnaraamatukogu logo autoriks on Ene Tapfer.
„Sindi Lasteraamatukogu ajalugu algab 21. veebruarist 1952, aadressiks Sindi linn, Pärnu mnt 12 – Sindi linna RSN Täitevkomitee maja. Raamatufondiks algusaastal oli 1241 raamatut. Aastatel 1956-1957 täideti rajooni lasteraamatukogu kohustusi Pärnu Rajooni Lasteraamatukoguna. Alates 1958. aastat jätkatakse edukalt Sindi Lasteraamatukogu nime all.“
Aasta 1969 toob suure muudatuse – Pärnu Linna TSN TK korraldusega määratakse: „Lasteraamatukogude töö parandamiseks ja laste ja noorukite kirjandusega parema teenindamise eesmärgil ühendada Pärnu Linna Lasteraamatukogu ja Sindi Lasteraamatukogu üheks raamatukoguks. Seoses sellega nimetada Sindi Lasteraamatukogu Pärnu Linna Laste Keskraamatukogu haruraamatukoguks.“
Sindi lasteraamatukogu, Pärnu mnt 12 (1952-1978).
1977. aastal tuli raamatukogu uksele asetada uus silt – J. Semperi nimelise Pärnu Linna Keskraamatukogu Sindi laste-haruraamatukogu. Sama aasta lõpus asus raamatukoguhoidjana tööle Sirje Vill, kelle töökohaks kuni aastani 2002 oli Sindi Linnaraamatukogu. 1978. aastal koliti lasteraamatukogu endisesse Sindi apteegimajja aadressiga Pärnu mnt 54. Ajaleht Pärnu Kommunist kirjutas 7. juunil 1978. aastal: „Sindis avati uus lasteraamatukogu. Selles päikese- ja valgusküllases majas on avariiulid. Omaette nurk on koolieelikute tarvis. 1. septembriks teeb uksed lahti ka lasteraamatukogu lugemissaal.“ Kindlasti on paljudele tolleaegsetele lastele jäänud meelde sealne muinasjututuba, kus lavastati, mängiti ning veedeti aega nii kooli kui ka lasteaia lastega. 1983. aastast asus lugemissaalis lugejaid teenindama Raja Šorina, kes ka enne ja pärast töötamist lastekogus oli seotud raamatute laenutamisega Sindis.
Sindi lasteraamatukogu, Pärnu mnt 54 (1978-1998).
Kolmekesi, Aino Tumma juhatajana, Sirje Vill ja Raja Šorina raamatukoguhoidjatena, tehti erinevaid üritusi lastele, koostati kirjandusnimestikke ja raamatute väljapanekuid. Oldi koos nii muredes kui rõõmudes. Heade töötulemuste eest saadi mitmeid aukirju ning äramärkimist nii kohalikus Pärnu lehes kui ka vabariiklikes väljaannetes. 1989. aasta aruandest saame lugeda: „Üldkokkuvõttes on meie raamatukogu noored lugejad hakanud vähem raamatuid lugema kui eelmistel aastatel. Miks meie raamatukogu siiski täitis plaanilised ülesanded? Sest oleme Sindi linnas ainuke avalik raamatukogu, kust saab raamatuid laenutada, sest Sindi vabriku raamatukogu on juba teist aastat suletud peale põlengut.“ 90ndate alguses tõusis päevakorda raamatukogu Sindi linnale üleandmise teema, mis päädis 4. veebruaril 1994. aastal Pärnu Linnavalitsuse korraldusega, kus esimese punktina kirjas: „Lugeda alates 1. jaanuarist 1994 Sindi Lasteraamatukogu üleviiduks Pärnu Linnavalitsuse Kultuuriosakonna alluvusest Sindi Linnavalitsuse alluvusse.“
Sindi lasteraamatukogus töötasid raamatukoguhoidjatena erinevatel aastatel veel Õilme Saulep, Paris Tabi, Linda Ojakann, Õie Haavik, Linda Joost ja Alli Kasari. Alates 1994. aastast asus Sindi Linnaraamatukogu kahes eri linnaosades asuvates hoonetes. Endises lasteraamatukogumajas jätkas Raja Šorina lugejate teenindamist lugemissaa-
lis ning Sirje Vill laenutusosakonnas. Aino Tumma siirdus väljateenitud vanaduspuhkusele. Linnaraamatukogu Paide maantee ääres asuvas osakonnas alustas 3. jaanuarist raamatukoguhoidjana tööd Anne Ats ning juhatajana jätkas Ene Michelis. 1995. aastast saime juurde 0,5 raamatukoguhoidja kohta ning raamatukokku tuli laenutajana tööle Anne Pusse. Pärnu Postimees 27. jaanuarist 1996 kirjutas: „Kaks vana raudteemaja Sindi suure tee veerel ei ole mitte ainult pilkupüüdvalt kauniks restaureeritud, vaid külastatavamaid maju linnas. Ühes neist asub polikliinik, teises raamatukogu.“ Kuna kahe erineva raamatukogumaja ülalpidamine ning nendesse kirjanduse komplekteerimine muutus järjest kulukamaks, küpses ajapikku mõte, mis kirjas kroonikas: „1997. aasta kevade algust tähistasime väikese koosviibimisega meie lasteosakonnas. Olime sinna palunud ka meie uue linnapea Mati Mettuse. Kevadiselt kaetud kohvilaua taga rääkisime linnapeale oma tööst ja probleemidest. Juba pikemat aega oleme pidanud plaani, et raamatukogu kolm osakonda saaksid ühe katuse alla. See lahendaks meie jaoks nii mõnedki finantsprobleemid ja oleks parem ka lugejatele.“
Vanker saigi käima lükatud ning nii volikogu kui ka linnavalitsus hakkasid selle teemaga tegelema. 1998. aastaks oli raamatukogu olnud taasavatud juba viis aastat. Kroonikalehtedel on talletatud: „Sel kaunil kevadpäeval olid tulnud meile külla Sindi Linnavalitsuse esindajad, kodulinna muuseumi, seltsimaja ja gümnaasiumi juhatajad.“ Sellest aastast muutus raamatukogutöö meie jaoks veelgi põnevamaks ja lugejatele mugavamaks, sest alustasime raamatukoguprogrammi Kirjasto 3000 kasutamist. Hüvasti varsti, paberkataloogid ja lugejakaardid! 29. detsembril 1998 ilmus ajalehes Pärnu Postimees artikkel pealkirjaga „Sindi seltsimaja kosis linnaraamatukogu“, mis algas selliselt: „Sindi linnaraamatukogu pakkus end pool aastat tagasi seltsimajale pruudiks, linnavalitsus toetas ettevõtmist nii sõna kui rahaga ja eile oli pidupäev, mil kooselu alustuseks lõigati linti ja kiideti tegijaid.“ Lugejatele avati 240 ruutmeetril asuvad lugemissaal ja laenutusosakond ning eraldi tuba lastekirjanduse tarbeks. Eraldi asusid fondihoidla, juhataja tööruum ning väike puhketuba.
Raamatukogu lahtiolekuajad: Esmaspäeval 11.00 – 18.00, teistel tööpäevadel 10.00 – 17.00, laupäeviti 10.00 – 14.00. Raamatukogutöö jätkus, samas oli nüüdsest olemas võimalus ja pind näituste tegemiseks Sindis. Neljateistkümne aasta jooksul on raamatukogu olnud kohaks, kus oma töid on linnarahvale saanud näidata Sindist pärit või Sindiga seotud loominguinimesed. 2000. aasta kohta valminud raamatukogu kroonikas on talletatud:
„Aprillikuus oli Sindi linna jaoks suursündmuseks internetipunkti avamine. Tänu püsiühenduse loomisele Külatee projekti raames on nüüdsest kõigil soovijatel võimalus kasutada internetti. Esialgu oli vaid üks arvuti, maikuus tõi Hansapank kingitusena kaks arvutit lisaks.“ Aastal 2001 jäi Anne Ats lapsepuhkusele ning teda tuli kolmeks aastaks 0,75 kohaga oma põhitöökoha kõrvalt Endla teatris asendama Anu Saks. Esimene sissekanne 2002. aasta raamatukogu kroonikasse: „1. jaanuarist 2002 on Sindi Linnaraamatukogu lasteosakonnas tööl Rita Raudsepp. Sirje Vill, kes Sindi raamatukoguga seotud juba aastast 1977, siirdus pensionipõlve pidama.“ Aastal 2003 oli Sindi Linnaraamatukogu Pärnu maakonnas kolmas omasuguste seas, kes võttis kasutusele uue raamatukoguprogrammi Urram. Läbisime kõik vastava koolituse ning tänaseni töötame selle tarkvaraga, mida uuendatakse pidevalt.
Alates 2004. aastast alustas raamatukogus tegevust laste raamatuklubi Lugemistuhin. Igal aastal kujuneb välja huvigrupp lastest, kes igal esmaspäeval oktoobrist maini käivad raamatukogus koos. Erinevad teemad, raamatud, käelised tegevused – juhendajaks Rita Raudsepp, kelle põhitööks on siiani erinevate ettevõtmiste kaudu laste raamatute juurde juhatamine, olgu selleks siis lasteraamatupäevade või kirjanike tähtpäevade tähistamine, ettelugemispäevade, joonistuvõistluste või raamatututvustuste tegemine.
Pärnu Postimees 23. novembrist 2007 kirjutas:
„Sindi linnaraamatukogu kutsus Sindi gümnaasiumi õpilased ja lasteaia mudilased seltsimajja Astrid Lindgreni nimelisse kooli, kus nad said osaleda Sindi gümnaasiumi näiteringi lavastatud koolitunnis ja kus
neid ootasid Pipi tehtud 160 pannkooki. Tegemist oli üritusega nendele lastele, kes osalesid joonistusvõitlusel „Mina joonistasin Pipit, keda joonistasid sina?“ või Astrid Lindgreni elu ja loominguga seotud viktoriinis.“ 2008. aastal oli raamatukogus värskendav remont, mille kohta kroonika annab teada järgmist: „Juulikuus alustas firma Lempir OÜ katusealuses siiani kasutamata ruumis ehitustöid. Sinna tuleb meie uus kahe katuseaknaga puhkeruum.“ Remondi käigus saime juurde 25 m 2 põrandapinda, lugemissaali paigaldati uus põrandakate ning värviti lagi-seinad, värske ilme sai ka juhataja tuba. Raamatukogus käis remont, inventuur ja lugejate teenindamine käsikäes. 2009. aastal viibis Raja tervislikel põhjustel pikemat aega tööst eemal ja teda asendas Marie Pärkma. Osalejad Sindi esimesel lasteraamatupäeval.
Neil aastail käisid raamatukogu kutsel Sindis külas ja kohtusid erinevas vanuses lugejatega päris paljud huvitavad ja põnevad kirjanikud: Ira Lember, Ave Alavainu, Henno Käo, Leelo Tungal, Erik Tohvri, Jaanus Vaiksoo, Enn Vaino, Maire Aunaste, Tiit Tarlap, Kadri Hinrikus, Elme Väljaste, Renita Metsalu. Nendest kohtumistest on säilinud fotod ja kirjeldused raamatukogu kroonikas ning artiklid erinevates väljaannetes. Aastal 2010 kirjutas Maire Aunaste oma muljetest Maalehe lisas TeRa: „Torist 15 kilomeetri kaugusel Sindis kordus kõik mõne tunni pärast uuesti. Seekord rahvamaja suures saalis, sest kokku oli tulnud vähemalt sada inimest! Pühapäeva pärastlõuna ja väikelinna kohta on see kahtlemata uhke arv.“ 2011. aastast hakkasime raamatuid ostma eurode eest, tähistasime traditsioonilisi raamatukogupäevi, võõrustasime külalisi. Esmakordselt toimus Sindi lasteraamatupäev, kuhu olid palutud need lapsed ja pisemate puhul ka nende vanemad, kes olid aasta kestel laenutanud teistest enam lasteraamatuid. Väljavõte kroonikast:
Sindi Linnaraamatukogu raamatukoguhoidjad 2012. aastal. Vasakult: Ene Michelis, Rita Raudsepp, Anne Ats ja Anne Pusse.
„Päeva tähistamise muutis eriti põnevaks see, et lapsed said oma käte- ja loomeosavusega osaleda uue raamatu valmimisel. See on „Tublide lugejate raamat“, kuhu iga laps võis joonistada või kirjutada seda, mida ise soovis. Nende endi juuresolekul köideti lehed kaante vahele ja nii valmiski Sindi esimese lasteraamatupäeva raamat, millele võib hakata järge ootama igal aastal.“ 11. november 2011 oli väga kurb päev. Raja Šorina, kelle elu oli seotud Sindi raamatukoguga väga pikka aega, jäi alla võitlusele haigusega ja lahkus jäädavalt meie hulgast.
Kolmel viimasel aastal oleme Sindis välja kuulutanud Raamatukogusõbraliku õpetaja. Selle tiitli on endale saanud Eneli Arusaar, Naima Soosaar ja Made Uiga. Raamatukogus käidi ja käiakse edaspidigi väga erinevatel eesmärkidel. Me ei tegele oma igapäevatöös ainult raamatute või ajakirjanduse laenutamisega. Raamatukogu on koht, kus käiakse suhtlemas, infot saamas, õppimas. Igal aastal on meie lugejad saanud osa üle-eestiliste raamatukogupäevade ja Täiskasvanud õppija nädala tegemistest. Tähtsal kohal on kindlasti lugejatele uudiskirjanduse kättesaadavaks tegemine ja selles osas võime siiani igati rahul olla. Raha on jätkunud, tuleb osata vaid õigeid valikuid teha. Milliseks kujuneb Eesti raamatukogude ning nende seas ka Sindi Linnaraamatukogu tulevik järgmise 130 aasta pärast, ei oska ilmselt keegi öelda. Muutunud ja edasises muutumises on majandus, kultuur, tehnoloogia. Küll on aga selge, et seda, mis olnud, tuleb mäletada.
Raamatukogutöö statistilised andmed (valikuliselt):
| Aasta | Fondi suurus | Lugejate arv | Laenutuste arv |
|---|---|---|---|
| 1993 | 14 536 | 357 | 8031 |
| 1999 | 27 061 | 1345 | 54 784 |
| 2005 | 20 877 | 1179 | 27 473 |
| 2008 | 26 754 | 1035 | 33 683 |
| 2011 | 27 882 | 1001 | 32 417 |
| 01.10.2012 | 28 532 | 879 | 23 674 |
See kõik, mis eespool kirjas, on Sindi raamatukogu aja lugu. Arvan, et oli viimane aeg selle teemaga tegelema hakata ning üles leida need inimesed, kes oma elu jooksul on raamatukoguga seotud olnud. Nii mõnigi kohtumine või jutuajamine oleks võinud toimuda juba aastaid tagasi. Kindlasti on seepärast palju tähtsaid fakte ja huvitavaid juhtumusi jäänud selles raamatus kirja panemata. Tahan tänada kõiki neid, kes olid nõus koos minuga meenutama olnut, jagama oma kirjalikke ülestähendusi ning aitama kaasa aastatetaguste sündmuste ja faktide täpsustamisele. Aitäh kõigile, kes selle raamatu valmimisele kaasa aitasid ja mind toetasid! Raamatu koostaja Ene Michelis
Tumma, Aino. Sindi Lasteraamatukogu kroonika 1952 – 1993. Michelis, Ene. Sindi Linnaraamatukogu kroonika 1993-2011. 2. Kirjandus Loo, L. 1994. Mälestusi. Vancouver. Must, A. 1985. Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline Vabrik 1833 – 1983. Tln., Eesti Raamat. Veskimägi, K.-O. 2000. Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn.
Kasutatud allikad
Arhiividokumendid
Eesti Riigiarhiivi varad. Sindi Muuseumi varad. Tumma, Aino. Sindi Lasteraamatukogu kroonika 1952–1993. Michelis, Ene. Sindi Linnaraamatukogu kroonika 1993–2011.
Kirjandus
Loo, L. 1994. Mälestusi. Vancouver.
Must, A. 1985. Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline Vabrik 1833–1983. Tallinn, Eesti Raamat.
Veskimägi, K.-O. 2000. Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn.
Perioodika
Pärnu teated 1. Postimees, 5. jaanuar 1912.
Pärnu teated 2. Postimees, 7. jaanuar 1912. Pärnumaa loeb 52 275 raamatut. Pärnu Päewaleht, 3. september 1933. Vaba Maa, 1937.
Pärnu Kommunist, 7. juunil 1978. Silvi Kanošina. Sindi raamatukogu on kaitse all. Pärnu Postimees, 27. jaanuar 1996. Silvi Kanošina. Sindi seltsimaja kosis linnaraamatukogu. Pärnu Postimees, 29. detsember 1998.
Sindi seltsimajas tähistati Astrid Lindgreni päeva. Pärnu Postimees 23. november 2007.
Käsikirjalised ja suulised allikad
Eamets, Milvi Karjel, Heivi Kask, August Koitla, Õilme Kosenkranius, Aino Lille, Herta Lilleväli, Tiiu Luukka, Piret Lõiv, Marju Mirme, Vaike Osol, Heljo Rätsep, Helja Vihuri, Helmi